Umber kolm nädalt tagasi leidsin kui põllul koritasime peale kartulivõttu, ühe hiire pojakese. Kes oli nii ime armas. Sain ta kätte. Ta oli nagu yhe vao sees, pisikese urus arvatavsti. Otsisin yhe purgi, pani rohtu sisse ka sinna ja natuke syya ka, juustu ja vorsti. Oleks tahtnud teri ka panna aga neid nagu päris suvalt ei saa kohe. Igatahes alguses oli ta nagu päris sygavas shokis, midagi muud nagu ei jäänud yle kui loota et ikka toibub. Kassid kui nägin teda seal purgis, tegid kohe suured silmad ja päris karmilt ikka pyydsid käppa ikka selle hiire poole sirutada kui asjata, ma ei laskun neid teda ikka päris purgi avast kätte saada. Tegin isegi yhe purgikaane auguliseks, et ta ikka järgmise hommikuks oleks seal purgis alles. Järgmine hommik oli ta kuidagi loid, mulle tundus et talle nagu ikka päris ei sobinud see keskond. Ja ta nagu tahtis koju, õue, igatses oma ema järgi. Kaastunne sai minus võtu ja ma tegin temast mõne pildi mälestuseks, kus ikka on nähe et yhe hetkel pöidla suurune ja teisel hetkel on ta pikk nagu mu pikem sõrm. ja siis kui ma kindaga ta sabast võtsin siis ta lausa hoidis hamamstega mu sõrmest kinni, päris karmilt mulle tundus. Igatahes andsin talle purki natuke ka vett ja ta muutus nagu palju elavamaks, ju siis ta oli niivõrd noor et ta peale vedela värgi muud ei osanud syya. Soovisn talle edu ja ta ilusasti ikka hakkama saaks! Ja läinud ta oligi. Kui ime armas võib yks hiir välja näha. Ehk saan siiagi mõned pildid temast yles;)
Päikest