Omapärane päev

Selge, 21 oktoober. See päev jääb mulle meelde.
Kõigepealt tõeline shokk, just sai eile öeldud et ma nagu imedesse ei usu, kuid täna see mis m päästis, selle oli ka omajagu imet. Nimelt tuli viadukti alt läbi mis yhendab tallinna bussijaama ja viib tartusse, ja pöörasin sealt ristmikult Järvevanale. Oi jah. Edasi mis juhtus mingi järgmine 5 sekundi juures ma ei mäleta. Tee mis tahad. Igatahes auto tagaots lihtsalt läks käest ära, ilmselt oli vesiliug seal ja kiirus oli ka paras, ja siis tegin 360 ära ja ime oli tõesti et vastu metallpiiret ei läinud, vedas retsilt ja hea oli ka et kõrval rajalt yhtegi autot ei tulnud ka. Kuigi jah auto nina sain ju ilusasti sõidusuuna poole, ainult mootor suri välja. Peale sellist Scare on tegelt kõige raskem psühhiliselt et edasi sõita. Yks asi oli muidugi vedamine kuid see mis toimus et auto sellises keerise vastu piiret ei oleks lennanud oli see et tuli õigesti tegutseda. Ja selleks kulusidki aasta tagasi kardisõidu rajal hangitud oskused nyyd marjaks ära. Olles korra sellisees olukorras nagu ma täna olin, võin kindalt väita et suured õnnetusest päästis ainult kiire ja õige tegutsemine, ega mõelda ei jõua, tegusted nagu autopiloodil, iga sekundi jooksul juhtub nii palju et mõelda ei ole aega, lihtsalt ei ole aega. Sellepärast peaks igainimene kes rooli istub ka eskreemsed asjad läbi proovima et siis raskes olukorras oskaks käituda õigesti. Mul sõber ytlen täna et cool, lahe ta oleks tahtnud ka sela autos olla kui ma selle 360 kraadise pilueti ära tegin, kuid asi oli väga tõsine, asi oleks väga õnnetult võinud lõppeda, täna oleks võinud reallaselt väga raske õnnetus juhtuda. Ma tänan kõige vägevamat ja neid ingelid kes mul sel hetkel silma peal hoidsid. Vahest oli see tänane sündums hoiatuseks et järgmine nädal ma ettevaatlikult sõidaks, lumi on tulekul ja seda aega olen ma muidu oodanud kaua, jäärada tahtsin, kuid nyyd ei tea, seedin seda mis täna juhtus, kuid ma sun et õppima peab, kunagi ei tea mis võib juhtuda, tasub olla valmis, kuid tulevikku ette ei tea;)
Vahest oli täna meeldiv ka näha inimest, keda ma nägin viimati septembri kuus kolm päeva järjest ja enne seda polnud ma teda näinud 4 kuud. Miks kyll nii peab olema? Võib olla on see karistus aga kui kaua? Lootus ei kustu iial!
Eile sain teada et reedel on ka selline private võrkpalli tund, ja päris hea oli aga servida nagu enam yldse ei oska, karm.
Lubasin ju et ma teen blogimisest vaheaja...oh mind kyll...vaatame, tänane päev jääb igatahes meelde.
Päikest!