Kirjutaks siis lõpuks mõned asjad ära mida ma juba kaua kaua olen tahtnud kirjutada.
See aasta oli korra kyll selline sant tunne et ei saagi käia kehalie tunnis aga õnneks sai ikkagi, keeruline värk kyll aga sab ikka käia vähemalt, see peamine. Eelmien aasta oli sulgpalli väga suur trygimine ja kui ma viimasel päeval sain aja kirja panna sisi oligi ainult yks koht vaba)esimese kahe nädal jooksul võisid ainult need kirja panna kellel oli veel võimalik deklrareerida kehalist). Aga selline tunne oli kyll tookord et ega siis ei olegi midagi muud kui loota kõige vägevama abile ja uskuda temasse et saan ikka sulgpalli teha. Ja saingi. See tegelt ikka tõstsis tublisti usku temasse. Lubasin isegi kui talle et oma soovi täitmisel ma tulen kirkusse palvetama ja nii ma tegingi jõululaupäeval, mulle oli too hetk väga eriline, pisar tuli silma.
Aitäh, ma ei unusta seda:)