Kaks asja :P
*Life is too Short*!
ja mega hea laul ka veel:
Creedence Clearwater Revival - Have You Ever Seen The Rain
See laul on nagu kümnesse!
Seriaal Stargate-ist on mingi posiivne kasu ka, nagu see et see lause *Life's too Short* motiveeris mind täna hommikul kell 8:45 ülestõusma (äratus kella äratama panema) aga ma lihtsalt tundsi net olen nii väsinud et ma ei suudaks jälle teist sellist päeva teha. Aga tuleb ju need magusad võimalused ometigi ära kasutada, nüüd ma täiega kahtsen sest järgmine nädal on ju veel hullem. Ma ei taha seda lootust ära kaotada, sest sa oled ainuke päikesekiir mind edasi sunnib minema, tegutsema, ykskõik kui halb ja hall päev oleks.
Friday, March 16, 2007
Tuesday, March 13, 2007
Kui lastele naeratatakse rohkem , sünnib neid rohkem
Olen pikka aega proovinud leida aega mõndasid mõtteteri siia kirja panna.
Rein Taagepera artikkel "Kui lastele naeratatakse sünnib neid rohkem", kasutan selle mõtteterasid.
Eesti rahvaaru prognoos on praegu hetkel selline: Rõõmus 1,3 ; Keskmine 1,1 ; Kurb 0,9 milj ja kui pysib praegune syndivus siis 1 milj. Tekitab ju muret kyll. jah isegi mul oli väga hea meel et syndivus on kasvanud, just paar viimast aastat...
Kuna lapsi on ju nii vähe nähtaval, siis neid ei sallitagi ja arvatakse et neid on palju. Inimesed ei mõista et rahul oluks on vaja lapsi , mitte asju.
Esimene langus syndivuses peaks peale hakkama 5a pärast. 25a pärast algab langemini järgmisele tasandile ja siis nii jätkudes ei ole enam kriitilist massi, mis hoiaks rahvuskultuuri. Kuna iga aastal jääb syndimata 7000 last, siis toimuks juskui suurkyyditamine. Selle tulemusena jääb tulevikus olemata hulk emasid kes omakord võiks sünnitada, tekib lumepalli efekt mis nagu tõmbab päris kõvasti iivet alla! Sellest on jah väga kahju.
Kuna me tahame Lääne-Euroopale järgi jõuda, siis läheb palju auru majanduslikule progressile. Selle hinnaks on rahuslikult tasandil rahvuse hääbumine ja isiklikul tasandil vaimne ja füüsiline tervis ei ole just enam kiita.
Iga probleemi lahendamisel esimene samm on selle tunnistamine. Kuna 90.ndate keskel kõik arvasid et mingi langust syndivuses ei ole siis inimesed lükkasid laste saamist edasi, jasiis looditi et tuleb suur syndivuse tõus aga seda ei tulnud.
Teine samm, peab leppima et syndivus on madal, siis öeldakse et see on paratamatus. See on nagu alkoholism, me ju teame et kui talle öelda et ta joob liiga palju siis esimene reakstsioon on: ei! Ta katsub veend enanst on et joob mõõdukalt. Et mis see 2 õlut ikka igal õhtul teeb. Järgmiseks mõtleb ta et see on paratamatu, et kui on nii põhjajoonud siis mis enam ikka yle jääb kui edasi juua. Ega inimesed ju ei reageeri üleskutsele et ohverdage oma elustiil selle heaks et eesti rahvas jääks püsima. See ei vii ju kuhugi. Asi on palju sügavam. Neil on rahuldumatuse tunne, nad peavad juskui üha enam midaig tegema aga mis imelikul kombel üha süvendab rahuldumatust veelgi. Rahuldumatus tuleneb sellst et ei ole veel küllalt, peab veel rohkem rabelema, tegema töötunde, saama asju, et teisele näidata. Ja kuid nad on viidud niikaugele siis nad proovivad et kuidas on kui vähem rabeleda, ja siis nad avastavadki et rahulduseks on vaja südamerahu, mitte asju. Et oleks vaja ellu suhtumine ümber seada, mitte selleks et rahvast päästa, vaid selleks et ise südamerahu saavutada.
Õnne uurrinute utlemused on muidugi ebakindlad aga kipub sinna poole et ega vaesus õnnele juurde ei lisa aga see ei tähenda et mida rohkem raha seda õnnelikum.
Mõõdupuuks võib pidada seda kui palju asju sul on võrreldes naabriga aga kas seda kui palju lapsi tal on. Lõppude lõpuks ju loetakse väärtusteks neid asju, mis on haruldased: miljoni koroonine sissetulek ei ole enam mingi haruldus. Aga see kui sul on kolm last on praegu eestis tõeline haruldus!!! Claifornia tänaval ei torka sa kolme lapsega silma aga vat Tartus näed kedagi kahe lapsega, torkab kohe silma, et vat kui palju lapsi. Et jah see lastesse suhtumine eestis on väga mitte salliv teinekord, nagu näiteks mõned teravad rynnakud, et mis te siin trügite poodi lastega! See on kohutavalt tugev surve mitte saada veel ühte last. Et juskui oleks kolmelapsemine perekond palju lapseline ja midagi ebasotsiaalset, kuig nemad on ainsad kes sotsiaalset tulevikku kannavad ja hoolivad eesti rahva püsima jäämisest. See on justkui anoreksia, haigus kus inimene on alla kaalu ja ta arvad et on liiga paks ja katsub veel toiduga tagasi hoida. Ja see reaktsioon tuleneb sellest lapsi on ju nii vähe nähtaval. 30a tagasi olid meil Soome ja Eesti aabitsad, Eesti aabitsas olid pildid emast, isast ja heal juhul kahe lapsega, Soome aabitsas oli aga pilt lastetoast nelja voodiga! ja ka televisoon saab ju luua visiooni et missugune üks perekond peaks olema. Nagu USA televisoonism et Hollywoodis on kymne aasta jooksul sisse toodud teadlikult mustanahalisi ja pilusilmu. Nyyd on ka kõige rassistlikum vaataja nendega nii ära harjunud.
Ja mis puutub abi rahasse, siis korrutavad mõned lõpmatuseni, et ega siis keegi raha pärast ei hakka lapsi tegema. Aga rahapuuduse pärast jäetakse küll teine laps saamata! Isegi kõige tolam majandusfanatiik ei julge tulla ütlema, et kui lastetoetus ära jätta siis sündivus ei väheneks. Ja teine valus punkt on see et meil on vähe lasteaedu! Et ok esimesed 15 kuud saab lapsevanem toetust aga mis peale seda saab. Oleks nii hea systeem et ta saaks panna 15 kuulise lasteaeda ja minan tööle, natukene vara on kyll aga võimalik. Otsest vanemapalgast tähtsam on et lasteaiad oleks rahastatud, et ei oleks neid järjekordi. Püha taevas, meil on suure lastepuudus ja samal ajal suhtub yhsikond lastsse ni iet neil vähestel lastelgi on lasteaia kohtade puudus! Oleks vaja et lapsevanema toetus ulatuks lapse teise sünnipäevani, siis saaks panan ta laste aeda ja lapsevanem saaks minna tööle;)
80.ndate lõpul räägiti et iga peres peaks olema kolm last, see aitaks kyll praegused 20-30a hakkas sünnitama. Peamine on muidugi see, et inimesed avastaskid et neil on õnne jaoks vaja lapsi, seda ei saa avastada need kes lapsi kõrvalt vaatavad. Ses suhtes muidugi me saame kõik seda teha iibele kaasa aidates et naeratage lastele;)
Rein Taagepera artikkel "Kui lastele naeratatakse sünnib neid rohkem", kasutan selle mõtteterasid.
Eesti rahvaaru prognoos on praegu hetkel selline: Rõõmus 1,3 ; Keskmine 1,1 ; Kurb 0,9 milj ja kui pysib praegune syndivus siis 1 milj. Tekitab ju muret kyll. jah isegi mul oli väga hea meel et syndivus on kasvanud, just paar viimast aastat...
Kuna lapsi on ju nii vähe nähtaval, siis neid ei sallitagi ja arvatakse et neid on palju. Inimesed ei mõista et rahul oluks on vaja lapsi , mitte asju.
Esimene langus syndivuses peaks peale hakkama 5a pärast. 25a pärast algab langemini järgmisele tasandile ja siis nii jätkudes ei ole enam kriitilist massi, mis hoiaks rahvuskultuuri. Kuna iga aastal jääb syndimata 7000 last, siis toimuks juskui suurkyyditamine. Selle tulemusena jääb tulevikus olemata hulk emasid kes omakord võiks sünnitada, tekib lumepalli efekt mis nagu tõmbab päris kõvasti iivet alla! Sellest on jah väga kahju.
Kuna me tahame Lääne-Euroopale järgi jõuda, siis läheb palju auru majanduslikule progressile. Selle hinnaks on rahuslikult tasandil rahvuse hääbumine ja isiklikul tasandil vaimne ja füüsiline tervis ei ole just enam kiita.
Iga probleemi lahendamisel esimene samm on selle tunnistamine. Kuna 90.ndate keskel kõik arvasid et mingi langust syndivuses ei ole siis inimesed lükkasid laste saamist edasi, jasiis looditi et tuleb suur syndivuse tõus aga seda ei tulnud.
Teine samm, peab leppima et syndivus on madal, siis öeldakse et see on paratamatus. See on nagu alkoholism, me ju teame et kui talle öelda et ta joob liiga palju siis esimene reakstsioon on: ei! Ta katsub veend enanst on et joob mõõdukalt. Et mis see 2 õlut ikka igal õhtul teeb. Järgmiseks mõtleb ta et see on paratamatu, et kui on nii põhjajoonud siis mis enam ikka yle jääb kui edasi juua. Ega inimesed ju ei reageeri üleskutsele et ohverdage oma elustiil selle heaks et eesti rahvas jääks püsima. See ei vii ju kuhugi. Asi on palju sügavam. Neil on rahuldumatuse tunne, nad peavad juskui üha enam midaig tegema aga mis imelikul kombel üha süvendab rahuldumatust veelgi. Rahuldumatus tuleneb sellst et ei ole veel küllalt, peab veel rohkem rabelema, tegema töötunde, saama asju, et teisele näidata. Ja kuid nad on viidud niikaugele siis nad proovivad et kuidas on kui vähem rabeleda, ja siis nad avastavadki et rahulduseks on vaja südamerahu, mitte asju. Et oleks vaja ellu suhtumine ümber seada, mitte selleks et rahvast päästa, vaid selleks et ise südamerahu saavutada.
Õnne uurrinute utlemused on muidugi ebakindlad aga kipub sinna poole et ega vaesus õnnele juurde ei lisa aga see ei tähenda et mida rohkem raha seda õnnelikum.
Mõõdupuuks võib pidada seda kui palju asju sul on võrreldes naabriga aga kas seda kui palju lapsi tal on. Lõppude lõpuks ju loetakse väärtusteks neid asju, mis on haruldased: miljoni koroonine sissetulek ei ole enam mingi haruldus. Aga see kui sul on kolm last on praegu eestis tõeline haruldus!!! Claifornia tänaval ei torka sa kolme lapsega silma aga vat Tartus näed kedagi kahe lapsega, torkab kohe silma, et vat kui palju lapsi. Et jah see lastesse suhtumine eestis on väga mitte salliv teinekord, nagu näiteks mõned teravad rynnakud, et mis te siin trügite poodi lastega! See on kohutavalt tugev surve mitte saada veel ühte last. Et juskui oleks kolmelapsemine perekond palju lapseline ja midagi ebasotsiaalset, kuig nemad on ainsad kes sotsiaalset tulevikku kannavad ja hoolivad eesti rahva püsima jäämisest. See on justkui anoreksia, haigus kus inimene on alla kaalu ja ta arvad et on liiga paks ja katsub veel toiduga tagasi hoida. Ja see reaktsioon tuleneb sellest lapsi on ju nii vähe nähtaval. 30a tagasi olid meil Soome ja Eesti aabitsad, Eesti aabitsas olid pildid emast, isast ja heal juhul kahe lapsega, Soome aabitsas oli aga pilt lastetoast nelja voodiga! ja ka televisoon saab ju luua visiooni et missugune üks perekond peaks olema. Nagu USA televisoonism et Hollywoodis on kymne aasta jooksul sisse toodud teadlikult mustanahalisi ja pilusilmu. Nyyd on ka kõige rassistlikum vaataja nendega nii ära harjunud.
Ja mis puutub abi rahasse, siis korrutavad mõned lõpmatuseni, et ega siis keegi raha pärast ei hakka lapsi tegema. Aga rahapuuduse pärast jäetakse küll teine laps saamata! Isegi kõige tolam majandusfanatiik ei julge tulla ütlema, et kui lastetoetus ära jätta siis sündivus ei väheneks. Ja teine valus punkt on see et meil on vähe lasteaedu! Et ok esimesed 15 kuud saab lapsevanem toetust aga mis peale seda saab. Oleks nii hea systeem et ta saaks panna 15 kuulise lasteaeda ja minan tööle, natukene vara on kyll aga võimalik. Otsest vanemapalgast tähtsam on et lasteaiad oleks rahastatud, et ei oleks neid järjekordi. Püha taevas, meil on suure lastepuudus ja samal ajal suhtub yhsikond lastsse ni iet neil vähestel lastelgi on lasteaia kohtade puudus! Oleks vaja et lapsevanema toetus ulatuks lapse teise sünnipäevani, siis saaks panan ta laste aeda ja lapsevanem saaks minna tööle;)
80.ndate lõpul räägiti et iga peres peaks olema kolm last, see aitaks kyll praegused 20-30a hakkas sünnitama. Peamine on muidugi see, et inimesed avastaskid et neil on õnne jaoks vaja lapsi, seda ei saa avastada need kes lapsi kõrvalt vaatavad. Ses suhtes muidugi me saame kõik seda teha iibele kaasa aidates et naeratage lastele;)
Subscribe to:
Posts (Atom)