jah, võrgus hakkab vaikselt minema, erinevalt eelmisest nädalast, kus nagu lihtsalt nalja tegijatega võrgu teha ju ei saa. Aga kolmap, eile ja täna sai nagu täierauaga heade mängijatega teha võrku. Esiteks areng on toimunud, eelmine sügis puudutasin ainult korvirõngast, kevadel rohkem ja täna oli sain kinni võtta rõngast, ühesõnaga hüpe on tekkinud :) Ja andke vaid hea tõste, löögid lähevad sisse, seega blokk tuleb ette panna, muidu on juba ka minu puhul kuri karjas :P Muidugi jalalihased on veidi haiged ka aga kolm päeva teha igakord neli tundi jutti võtab ka oma aga see tasub ära. Ikka ju tahad paremaks saada ja näed selle nimel palju vaeva, ei ole midagi paremat kui lõpuks näha et sellest on ka kasu :)

ah jaa, seda Helen Hexley raamatut, Arm on Õnn soovitan ka, see teeb kohe meele heaks, väga tundelised ytlused on seal sees.

Elus on vaid üks õnn, armastada ja olla armastatud (George Sand).

Sinu armastus on lohutus kurbuse, vaikus melu, puhkus väsimuse ja lootus meeleheite korral (Marion C. Garretty).

Eelkõige on ta andnud mulle iseenda, kelle pärast eldada! Tema käed suudavad nõiaväel kõrvaldada iga mure; tema sõnad on mulle inspiratsiooniks, kõik sellepärast, et tema armastus on minu elu (Thmas Woodrow Wilson, oma naisele, Ellenile).

kaks tundi magasin enne kaitsmist. see oli natukene kreisiperiood. lihtsalt vahest see meenub. Eile ja täna läks aga päris hästi juba, sai korralikult võrku teha, täna oli muidugi super, sellised löögid :) kerge rahulolu. lihtsalt seda kõike tumestab see, et täitsa lõpus, täna tegime ka 4 tundi jutti, vastuvõttes jälle seesama vastik pöidla vigastus, ai kus oli valus ja nüüd ka suht tuikab, kuigi jah jäägeel on peal. tegelt ma tunnen et savi ka, ai kui hästi täna need löögid juba välja tulid, kui panna siis ikka ju täiega, yhele väga tugev löögiga vennale sai hea blokk ka pandud, rahustas ta natukene maha :P

Bakalaureuse kraad käes :)

Kaitstud! Ai kuidas ma vihkan avalikke esinemisi! Aga ok see selleks.
Lõputöö tegemine - It has been a wild ride :P