Lapsed

Teie lapsed pole teie omad.
Nad on Elu enese pojad ja tütred
ning nende kaudu
igatseb Elu iseenda järele.
Lapsed tulevad teie kaudu,
kuid mitte teilt.
Ainult nii on nad teiega,
kuigi ei kuulu teile.
Te saate anda neile oma armastust,
kuid mitte oma mõtteid,
sest nendel on omad.
Te saate anda peavarju nende kehadele,
mitte hingele,
sest nende hinged elavad tulevikumajas,
mida teie ei saa külastada
isegi oma unelmais mitte.
Te võite püüda olla nende sarnased,
kuid ärge tahtke neid teha endi sarnasteks,
sest elu ei kõnni tagurpidi
ega pikenda eilset.
(Kahil Gibran)