Suht abituks teeb see kui tunned et lootus enam ei ole. Ok. Sa näed palju palju vaeva, kogu aeg ennast piitsutad tagant ja alla ei anna, kuigi näed et raske on see või teine asi selgeks saada. Kuid ikkagi sa annad endast kõik, viimasegi, et no lootuses et kui ma teen endast kõik oleneva siis kunagi on mul mõnu sellest. Jah vähemalt ma pyyan ette kujutada seda. Sest kui näed kuidas teine on mänginud võrkpalli juba mingi 7 aastat ja kui käes see löök tal on, jha mõnus on ässata, mõnuga mängida, et nagu kõik kukub iseenesest välja, justkui ilma igasuguse pingutuseta. kui ma vaid ka nii saaks. I have a dream.
Ok mis seal siis ikka. Lihtsalt esmapäeval ja teisipäeval oli suht masekas jälle peal, miks ei kukkunud välja nii nagu peaks, õnneks eile vähemalt andis see võrkpalli natuke meelerahu ja kindlust tagasi. Sest mu need tugevat servid ei tahntud välja tulla juba alates eelmisest nädalast. Peab tegema selles natuke trenni veel. Kahju on kuna mingi aeg olid nad käpas, peab selle tagasi saama.
Ja selle kolmapäevase sulgpalli lahing unustaks yldse ära, kus vastane tegi nii head ja täpselt tööd et noh lihtsalt kui näed kuidas vastasel on õnne ja kui sa ikka kaotad ja kaotad siis mingil hetkel on nii et jalad enam ei liigu pallile järgi, sa lihtsalt vaatad, kuna sa oled juba loobunud ja sa tead et sa ei saa enam seda nii-kui-nii kätte. Suht vastik lootusetu tunne.
Ainuke mis ma olen leinud praegu positiivset sellest kaotuste rajast on see et oma nõrgad kohad olen ära tabanud ja nyyd teen tõiseselt tööd et ära parandada ja vastane lihtsalt maasse kinni suruda. Siuh-säuh, ja Võit!
Jah tegelt polegi asjad nii hullud kui nad alguses paistsid. i see the light in the end on the tunnel;)
Olge mõnusad:)
No comments:
Post a Comment