Lõpetamise tseremoonial ikka sai nalja. Aga anname tehnika inimestele andeks, lihtsalt piinlikke momente oli palju. Küll mõni tahtis kirjutada oma nime cum laude raamatusse, küll mõni tahtis ennem lille kätte saada, küll mõni läks valest trepist tagasi, mõnel oli pintsak eest lahti, mõni tuli täitsa tavariietes, see oli tõesti nii imelik tunne sellist asja vaadata et kohe päris imelik tunne hakkas kyll, miks siis nii, samas me ie tea, äkki oli mingi väga tõsine probleem, mis takistas tal ülikonnaga tulemast. Aga ma ise ka ei olnud parem, sammume saali ja siis oma kohale ja ma kohe braumti istusin maha toolile, teised oli püsti, mul töökaaslane oli kõrval ja ta ytles kohe miks sa istud? Ma ei tea, vist isegi hümn mängis, täielik õudukas :D Aga ma ise seal naersin seda pool tundi kohapeal, oi jah, ma ikka kohe oskan. Samas ma kuulsin pärast, et teisel pool oli terve rida lausa maha istunud, vat kus ikka saab bulli. Ja üldse, mulle ei meeldi nii palju tähelepanu, ma olin nagu overwhelmed, üle koormatud e. keeles, kuigi see ei ole päris see õige tähendus.